Nahkhiired on ühed võimalikud koroonaviiruse levitajad. Teadlaste sõnul pole nahkhiired siiski haiguse ülekandumises süüdi, vaid selle eest vastutab inimene, kes on planeedi ümberkujundanud viiruse soodsaks levikuks.
Zooloogid ja nakkushaiguste eksperdid on seisukohal, et inimesed on iseenda käitumise pärast koroonapuhangu kaela tõmmanud. Looduslike elupaikade hävitamine ning kiiresti levivad inimmassid on loonud soodsa pinnase uute haiguste esilekerkimiseks, mis varasemalt olid peidus vihmametsa sügavustes või koopakäikudes. Näiteks ei tohiks metsamaad muuta põllumaaks, kui puudub arusaam taolise tegevuse mõjust kliimale, süsinikuvarule, haigustekkele või üleujutustele.
Teadlaste töö kannab alles siis vilja, kui tõenäolisest peremehest (nt. nahkhiir, soomusloom) õnnestub isoleerida elus viirus. Seni on leitud SARS-COVID-19-le (koroonaviirushaigus) väga sarnaseid viiruseid Hiina sagarninadest (Rhinolophus). Seega on ilmnenud oluline küsimus, kuidas kandus haigus nahkhiirelt üle inimesele- elavad ju nahkhiired inimestest küllaltki eraldatud paikades. Vastus ei pruugi meile meeldida, sest see võib panna meid järelemõtlema oma tegude üle planeedil Maa.
Käsitiivalised on ainsad imetajad, kes on kohastunud, sarnaselt lindudele, lendama, kuna neil on evolutsiooni käigus esijäsemetest arenenud lennus. Taoline kohastumus võimaldab ühel nahkhiire koloonial läbida pikki vahemaid. See omakorda võimaldab levida patogeenidel või haigustel punktist a punkti b. Lendamine nõuab nahkhiirelt suurt kehalist aktiivsust, mistõttu võib nahkhiire kehatemperatuur küündida 40 C piiresse. Kõrge kehatemperatuur nõuab spetsiifilist immuunsüsteemi, mis suudaks palavikutaolist seisundit kompenseerida. Kehaline aktiivsus tõuseb nahkhiirtel oluliselt vähemalt kaks korda päevas- kui lennatakse toituma ja kui naastakse pesapaika. Nõnda on ka nahkhiirte patogeenid kohastunud taluma kõrgeid kehatemperatuure.
Nüüd tekibki probleem, kui näiteks kõrgeid kehatemperatuure taluvad haigused hüppavad üle ühelt liigilt teisele- tegemist on zoonoosiga (haigus, mis kandub teistelt imetajaliikidelt inimesele). Inimestel tekkiv palavik on tavaline organismi kaitsereaktsioon, mille eesmärk on tõsta kehatemperatuuri, et viirus hävitada. Kui aga viirus on arenenud nahkhiires, siis kõrge kehatemperatuur jätab patogeeni külmaks.
Lähiajaloost on teada mitmeid zoonoose: SARS tsiibetkassilt (Paradoxurus hermaphroditus), marutaudi, Hendra, Marburgi ja Ebola viirus nahkhiirtelt ja pistesääsklaste poolt levitatav Zika viirus. Valdavalt on nende viiruste levikut mõjutanud ja suunanud inimtegevus. Kui nahkhiirtele peetakse jahti, hävitatakse nende elupaiku või häiritakse nende pesitsus- või talvituspaiku, suurendatakse nende stressitaset, mis omakorda vähendab nende imuunsüsteemitalitlust ja patogeenid võtavad kurnatud organimis võimust. Järelikult hakkavad patogeenid kergemini levima ja suureneb nakkusriski oht zoonoosidega.
Hiina turgudel võib kohata tervet liikide müriaadi, keda hoitakse üksteise peal puurides, mitmekesi koos ning müüakse delikatessidena või lemmikloomadena. Mida rohkem on seal erinevaid loomaliike, seda enam levib seal erinevaid viiruseid, parasiite ja baktereid. Ka teised loomad on sellisel turul stressis ja haigustele vastuvõtlikumad.
Ülemaailmselt transporditakse loomi meditsiini ja toidu tarbeks, aga ka lemmikloomadena sellises mahus, mida kunagi varem pole tehtud. Kui keegi neist liikidest juhtub kandma mõnda ülinakkavat zoonoosi (nt. mõni bakter, viirus, soolenugiline, algloom või seen), võib pandeemia tekkida mõne nädalaga.
Koroona pandeemias ei lasu kindlasti süü nahkhiirtel kui potentsiaalsel viiruse peremehel, vaid liigil, kes on maakeral domineeriv ja hävitab järjepidevalt ohtlikke parasiite levitavate liikide elukeskkonda. Koroonaviirus on märk sellest, et inimene ei suuda loodust endale allutada, vaid peab eksisteerima jätkusuutlikkus elukeskkonnas,mis on suunatud säästvale arengule. Kindlasti tuleks nahkhiirtelt rohkem õppida, näiteks on liiga vähe uuritud nende immuunsüsteemi toimimist. Kuid just seosed immuunsüsteemi ja viiruste vahel võivad viia ülioluliste järeldusteni, kuidas vältida koroonasarnaseid pandeemiaid. Kui aga inimkond sellest pandeemiast midagi ei õpi, tulevad ühel hetkel uued ja võib-olla surmavamad viirused. 2005-nda aasta seisuga on inimesele teada 1407 ohtlikku patogeeni, millest 58% on zoonootilised. Kusjuures patogeenidest on väga paljud alles avastamata, ning mida suuremad on teadmatus ja looduskeskkonna hävimise kiirus ja inimpopulatsioon ja omavaheline ühendatus, seda laastavamad saavad tulevikupandeemiad olema. Üldjuhul on ennetustegevus alati odavam kui tagajärgedega tegelemine. Oluline on välja selgitada zoonooside peamised ohualad looduses ja keskenduda neile aladele, mis on kõige kulutõhusam kaitse inimesele. Võti peitub kindlasti liikide elupaikade taastamises.