Nii suuri imetajaid nagu meie põder või karu vihmametsas ei ole. Jaaguar ning taapir, kes on nagu väikese lontja moodustisega hall siga, kuigi vereliinilt hobuse ja ninasarviku sugulane, on Amazonases kõige suuremad imetajad.
Looduses on peamised kohtumised Prantsuse Gujaana vihmametsa imetajatega olnud maanteel. Nagu metsamassiivide vahel ikka, ületavad loomad sageli teed. Vilksamisi olen näinud aguutisid (Dasyprocta agouti), kes on üsna tavalised mõne kilo raskused närilised, neil on pikad jalad, kuid saba pole justnagu ollagi. Kuigi neil pole ka pikki kõrvu, võivad nad vilksamisi jänest meenutada. Temast väiksem on ’punaacouchi’ (Myoprocta acouchy), kes üle tee lipates meenutas pigem tumehalli merisiga, aga temal lohiseb ka lühikene rotilik sabajupp. Kohata võib samuti mõnd jahimeeste lemmikuist, pekaarisid (Tayassu sp.), kohalikke väikeseid hallikarvalisi sigu, üle tee kiirustamas. Paar korda olen kohanud väikest triibulist looma – nii suuruselt kui värvilt nagu pisike metssea põrsas, aga tegelikult on tegemist hoopis jällegi närilisega, keda kutsutakse pakaks (Cuniculus paca).
Hiljuti jalutasin kohalikul metsavahe-maanteel, kui umbes kassisuurune tumepruun tegelane üle tee hakkas lonkima. Ta oli korraga piklik ja jässakas ning lühikeste jalgadega. Tegemist oli ilmselt väikesekasvulise koerlasega, võsakoeraga (Speothos venaticus), keda siinse piirkonna keeltes kutsutakse näiteks ’põõsakoeraks’ või ’veekoeraks’, sest neile meeldib supelda ojakestes ja toimetada seal läheduses. Koeranimetus paistab talle väga kohane, sest välimuselt meenutab ta trullakat kutsikat või jässakat chihauhuat. Sellel isendil, kes mu ees üle tee jalutas, ei paistnud kuhugi kiiret olevat. Keset teed ta peatus viivuks, vaatas minu suunas, astus paar sammu edasi, vaatas korra veel ning enne teises teeperves heinte vahele sukeldumist vaatas igaks juhuks kolmandatki korda minu suunas. Järgmisel hommikul nägin sealkandis taas kedagi üle tee lippamas, seekord kaugelt, kuid kui teel sinna maani jõudsin, kostis metsas vaikne eemalejooks ning seejärel pärast vaikushetke väike madin koos kummaliste häälitsustega.
Teine silmapaistev karvakera, keda metsavahel kohanud olen, on tamandu (Tamandua tetradactyla) – üks neljast sipelgaõgijast. Esimesel korral nägin teda üleni valgena, teisel korral täismusta karvkattega. Sagedamini kannavad tamandud niinimetatud musta vesti ehk jäsemed on kaetud valgete karvadega ning kere on must või hallikat tooni. Tamandude karvkatte värvus võib oluliselt varieeruda, niisiis võib vest olla selgelt must või hallikas, aga ka vaid väga õrnalt seljal kumada või üldse puududa. Lõuna-Ameerika põhjaosas esineb valgeid tamandusid rohkem ning Prantsuse Gujaana faunat kirjeldavas määrajas kirjutatakse ainult valgest tamandust. Sellises mõõdus valge looma määramiseks alternatiivi ei ole ning must paistis samuti kehakujult ja suuruselt olevat justnimelt Tamandua, kuigi sellise kahe äärmuse nägemine on mõnevõrra üllatav. Tamandudel on pikk hambutu koon ning pika keele abil otsib ta pesakäikudest termiite või teisi sipelgaid. Tamandud on ka suured puu otsas ronijad, abiks on küünistega kämblad esijäsemetel nagu laiskloomal ning haardevõimeline saba.
