Zooloogiablogi alustab külalispostituste sarjaga ameerika teadlase Richard K. Simpsoni sulest. Rick kaitses oma doktorikraadi Arizona Osariigi Ülikoolis Kevin McGraw juhendamisel, samas töörühmas, kus ka mina, Tuul Sepp, oma järeldoktorantuuri sooritasin. Ricki entusiasm, lai silmaring ning detailide märkamise oskus looduse uurimisel avaldasid mulle sügavat muljet ning seetõttu jagan Ricki lahkel loal tema blogipostitusi ka meie lugejatega. Ricki tegutsemisest saab rohkem lugeda siit.
Ricki enesetutvustus: “Ma olen käitumisökoloog ja evolutsioonibioloog, keda huvitab loomade suhtlus ja käitumine, eriti see imeline värvide ja liikumiste mitmekesisus, mida loomad rakendavad sigimispartnerite meelitamiseks. Oma doktoriõpingute ajal Arizona Osariigi Ülikoolis uurisin koolibride kosimistantsude ja värvuse evolutsiooni. Nüüd olen ma järeldoktorantuuris Kanadas Ontarios Windsori ülikoolis ja töötan erinevate projektide kallal. Muuhulgas uurin elektronmikroskoopia abil koolibride sulgede värvust kujundavaid nansostruktuure ning aitan kohalikel viinamarjaistandustel mõista, kuidas linnud viinamarjade värvuse abil nende küpsust oskavad hinnata.“
Kui ma blogimisega alustasin, plaanisin eelkõige kirjutada välitöödel tehtud põnevamatest loodusvaatlustest. Siiani on aga enamik minu lugusid olnud kas koolibrivaatlustest või matkadest. Seekord tahaksin aga teieni tuua tõelise loodusvaatluse, mille tegin Arizonas välitööde käigus. Selle loo peategelane on punaselg-sidrik (Junco phaeonotus).
Need siin piltidel on päris punaselg-sidrikud, mitte välusidrikute punaselgsed vormid, kes nendega sarnanevad (punaselg-sidrikuid aitab eristada silmade kollane värvus). Lugu leiab aset Lemoni mäel, Arizonas Tucsoni linna lähedal, Santa Catalina mäestikus. Ma olin umbes 2100 m kõrgusel Rose Canyoni laagriplatsi ja järve lähistel. Punaselg-sidrikutele meeldivad männimetsad ja üldisemalt okaspuumetsad, mis on suhteliselt avatud. Sellises metsas ma ka viibisin, mistõttu neid oli seal lihtne märgata ja jälgida.
Punaselg-sidrikud kuuluvad Ameerika varblase-sarnaste lindude sugukonda sidriklased (Passerellidae) ning on minu meelest ühed põnevaima värvusega varblased. See liik, nagu paljud teisedki selles sugukonnas, toitub peamiselt putukatest ja seemnetest, otsides toitu maapinnalt. Minu vaatlus keskenduski põnevale toiduhankimisviisile.
Otsisin parajasti palukoolibrisid (Selasphorus platycercus), et aidata üht dokumentaalfilmimeeskonda, kes tahtis filmida nende sigimiskäitumist. Selles piirkonnas oli palukoolibrisid rohkesti. Saabusin sinna mitu päeva enne võttegruppi, et piirkonnaga korralikult tutvuda ja koolibrisid otsida. Istusin parajasti kännu otsas, olles lõpetanud koolibride luuramise, kui märkasin sidrikuid tee ääres heinaseemneid söömas. Ma ei tea, mis heinaliik see täpselt oli, kuid seemned olid pikkade peenikeste kõrte tipus.
Kuna kõrred olid liiga peenikesed ja nõrgad, et lind nende peale istuda saaks, eeldasin, et sidrikud kas hüppavad seemnete kättesaamiseks üles või piirduvad mahalangenud seemnete söömisega. Selle asemel nägin aga midagi, mis minu meelest oli väga huvitav. Sidrikud lendasid üles kohani kõrrel, kus seemned asusid, ning maandusid kõrrele, painutades kõrre nii maapinnale. Siis seisid linnud kummargil kõrre kohal, hoides seda maapinnal kas ühe või mõlema jalaga, ning sõid seemneid kõrre tipust, mis nüüd nende jalge ees maas oli. Kui ühe kõrrega oli sel viisil lõpetatud, lasid nad selle lahti ning kordasid sama käitumist järgmise kõrrega.
Minu jaoks oli see niivõrd veider käitumine, et istusin seal ja jälgisin neid mõnda aega. Ehk polegi see varblaste kohta nii eriline käitumine, kuid ma polnud seda kunagi varem näinud ning minu arvates oli see lindudest päris kaval. Oleks huvitav kuulda, kas keegi on kunagi sarnast käitumist varblastel või teistel maas toituvatel seemnesööjatel lindudel uurinud.
Selline oligi minu loodusvaatlus – loodan, et see meeldis teile!