Kord lebas risti tee peal ligi kolmemeetrine madu, kes oli ennast välja sirutanud ja blokeeris nõnda sõna otseses mõttes terve tee. Mul ei olnud võimalust ka teda vaadelda, kuna olenemata teeperve pööramisest riivasin siiski tema saba, mille peale loom pikemalt mõtlemata metsa põgenes. Pikkuse, kuju ja värvitooni poolest meenutas madu sedasama liiki, kelle kord juba tee pealt leidnud olin. Tookord oli ta teel kõveras ja valmis end kaitsma.
Joosep Sarapuuga, bioloogiga, kes just enne mind aasta Prantsuse Gujaanas veetnud, püüdsime looma kinni. Kuna mürkmaoliigid olid meile tuttavad, siis oli teada, et tegemist pole ühega mürgistest. Määrangu sai kinnipüütud nastiklane aga hiljem – Pseustes sulphuerus.
Seljalt oli madu hallikat tooni ja võrdlemisi ühtlane, saba veidi tumedam, kõhualune erkkollane. Maapinnal hakkas silma mao huvitav käitumine. Võttes sisse ähvarduspoosi, kus ta tõstis pea ja oli valmis ründama, pigistas ta kaela külgedelt peenikeseks ja surus kurgu alla ette suure pauna. Raske öelda, kas see on talle ka füsioloogiliselt kasulik või aitab see tal lihtsalt suurema ja hirmuäratavamana välja paista. Võimalik, et silmapaistev kollane kõhualune annab juurde oma lisaefekti. Niisuguse ähvarduskäitumise järgi on Pseustes sulphuerus saanud ingliskeelse nime „yellow-bellied puffing snake“.
Niisiis, Joosep haaras mao kahva sisse – õigemini liblikavõrku ja keeras võrgule tiiru peale nii, et madu end oma raskusega võrgus kinni hoidis. Võrgus oli väike auk, kust ta oma nina üritas välja suruda, kuid läbi ei mahtunud. Sättisime kahva auto pagasialale toengusse ning sõitsime edasi. Pooletunnise sõidu vältel heitsime aeg-ajalt pilgud ka selja taha ja jälgisime mao seisundit – ta oli alati omal kohal.
Korraga tundsin midagi puutuvat vastu oma gaasipedaali suruvat jalga. Alla vaadates nägin madu, kes kaela minu äkilise ehmatusliigutuse peale kõveraks tõmbas. Tuli välja, et ta oli piisavalt tugev, et jõudis auku võrgus pisut suuremaks käristada ja mahtus sealt läbi (hiljem kasutas ta seda teed veel mitu korda). Niisiis, tol hetkel ei söandanud ma jalga piduripedaalile sirutada ning käsipiduril, mille peale ma ka mõtlesin, lebas mao pikk kere ees. Joosep haaras maol kuklast ning nii me sõitsime kolmekesi esiistmel. Jõudnud sihtkohta, läksin tagaistmele mao saba otsima. Ta oli suuremalt jaolt kõrvalistuja istme alla jõudnud, leidnud seal mingi peenikese pulga ja sõlminud oma pika nahkja saba selle ümber. Nägin tükk aega vaeva, et teda lahti harutada, sest loom oli ennast pärast ümber pulga aasa tegemist iseenda ümber mitmekordselt sõlme keerutanud. Madu oli üldiselt võrdlemisi kondine ning tema saba oli rõhutatult pikk ja peenike, mis peaks viitama tema vähemalt osalisele puulisele eluviisile, niisuguse sabaga on hea okstest haarata ja ronida.
Pärast mao uudistamist ja liigi määramist lasime ta teest eemal metsas vabadusse.