Liblikas on tore värviline elukas, aga mis toimub tema pisikeses peas? Mida saab välja lugeda tema pilgust? Ja tunnaldest? Miks mõned liblikad on lihtsameelsed ja teised “teravad pliiatsid”? – Liblikateaduse uuringu võttis kokku Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Juhan Javoiš.
Liblikapsühholoogiaga pistsid rinda Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloogid, tehes seda ebatavalisel ja samas lihtsal viisil. Nimelt mõõdeti liblikate silmade, tunnalde ja lauba suurust ning analüüsiti kuivõrd need tunnused seostuvad liigi ökoloogia ja eluviisiga.
Peamõõtmeid nutikuse mõõduna käsitles oma evolutsiooniteoorias juba Charles Darwin, hiljem on nende ümber kõvasti lahinguid löödud (vt nt Stephen Jay Gouldi “Vääriti mõõdetud inimene” ja selle kriitika), ent see möll puudutab inimeseuuringuid ja putukateaduse poliitkorrektsuse pärast pole vähemalt esialgu veel tarvidust muret tunda.
Nii leitigi, et suhteliselt pisemad silmad ja emastel ka lühemad tundlad on omased neile liikidele, kes kasutavad varusigimise strateegiat (ingl capital breeding: sigitakse peamiselt vastsena kogutud ressursside arvelt). Seevastu tulusigijad liigid – need kelle elus on tähtsal kohal ka valmikuna söödav toit – on suuresilmalisemad ja nende emased pikatundlalisemad.
Tulemus on loogiline: tulusigijate (eriti emaste) valmikuelu on keerukam ja pikem, seetõttu kulub nutikus ja tähelepanelikkus marjaks ära.
Veel huvitavam on küsimus, kummad on nutikamad, kas generalistid või spetsialistid. Ühest küljest võiks arvata, et generalistid vajavad nutikust, et kõiki oma arvukaid ressursse meeles pidada, sest muidu ei teaks nad neid ju kasutada. Teisest küljest võib mõelda, et just spetsialist peab oma meeli eriti hoolikalt teritama, et oma ainumas ressurss kõigi teiste seast üles leida.
Paraku ei andnud Tartu Ülikooli entomoloogide uuring sellele küsimusele vastust: emaste liblikate puhul ei suudetud tuvastada peamõõtmete erinevusi paljudele taimeliikidele munevatel (röövikud on polüfaagid) ja vaid ühele taimeliigile munevatel (röövikud on monofaagid) liikidel. Erinevus leiti üksnes isaste puhul: polüfaagsemate liikide laup on keskmiselt laiem kui monofaagsetel. Selle erinevuse seletamiseks pole aga välja pakkuda head selgitust, sest nii polüfaagsete kui monofaagsete liikide isaste jaoks on tagaotsitav ressurss ikka seesama – vastassugupool. Pealegi on lauba laius (erinevalt tundlate ja silmade suurusest) võimekuse mõõduna veel pelgalt oletus, teaduslikku kinnitust sellele napib.
Kõige põnevam tulemus saadi kammtundlate kohta
Teadupärast on paljude liblikaliikide isastel vägevad kammi- või sulekujulised tundlad. Hästi on teada seegi, et nii võimsaid haistmiselundeid vajavad isased ikka selleks, et leida üles emased. Seni polnud aga leitud vettpidavat põhjendust, miks osade lähisuguluses olevate liikide isastel on kammtundlad evolutsioonis välja kujunenud, teistel aga mitte. Kuidas on see seotud nende eluviisi või -keskkonnaga? Millised loodusliku valiku tegurid on kammtundlate tekke põhjuseks?
Tartu Ülikooli teadlaste poolt luubi alla võetud vaksiklaste sugukonnas on kammtundlad välja kujunenud koguni mitmes sõltumatus liinis. Seekordses uuringus õnnestuski esmakordselt selgitada seos eluviisiga – täpsemalt, taas tulu- ja varusigimise strateegiaga. Nimelt on kammtundlatega liikide seas suhteliselt levinum varusigimise strateegia. Põhjusi võib üksnes oletada. Kas tulusigijate emased paiknevad maastikus hajusamalt ja seetõttu tuleb isastel neid kaugemalt haista? Või on tulusigijate emased väiksema liikumisvõime tõttu isaste eest kuidagi rohkem peidus? Nende küsimuste vastused on veel saladus.
Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Journal of Evolutionary Biology, siinse kokkuvõtte koostas Juhan Javoiš.