Hiired – kaks näidet ja väike juhis

Igal aastal pöördub üks või teine hea sõber minu poole küsimusega hiirtest. Ikka juhtub, et sügise saabudes on väike karvane loom jooksnud üle köögipõranda, seejuures palju elevust tekitanud. Või siis on kevadel metsaservas jalutades silma jäänud lume alt paljaks sulanud möödunud aasta heinakulusse tekkinud tunneleid meenutavate käiguradade võrgustik. Hiired – just, sellised väikesed karvased loomad. Siiski ei ole alati selge, mida selle sõnaga mõeldakse. Laiemas mõttes hiiri on nimelt erinevaid ja mitmed neist ei ole bioloogiliselt sugugi hiirlased. On lihtsalt hiired, uruhiired, unihiired, karihiired, nahkhiired ja teised. Igaüks omamoodi, põnev ja tähelepanuväärne eluvorm.

Räägin järgnevalt kahest kõige sagedamini kohatud Eesti hiirest, koduhiirest (Mus musculus) ja leethiirest (Myodes glareolus). Esimene on kõige tüüpilisem hiir, kelle järgi on nimetatud kogu hiirlaste sugukond. See on imetajate klassi kõige suurem sugukond, millesse kuulub rohkem kui 700 Euraasiast, Aafrikast ja Austraaliast pärit liiki. Teine kuulub hamsterlaste hulka. Mõlemad on näriliste seltsi esindajad. Aga närilised ei ole eelnimetatutest karihiired ja nahkhiired.

Koduhiir

Koduhiir on ühiseluline loom, kes Eesti oludes elab vaid inimese läheduses. Suvel käib laiemalt ringi, kuid põhjamaa talve elab üle vaid majapidamistes. Koos inimese ja rändrotiga on ta üks maailma kõige laiema levikuga liikidest. Liik on pärit Kagu- ja Lõuna-Aasiast, kust levis umbes 10 000 aastat tagasi, kui tekkis viljakasvatus lääne poole. Hiljem levis koos eurooplastest kolonistidega üle maailma, kõigile mandritele peale Antarktika. Eesti alale jõudis tuhatkond aastat tagasi. Nii on ta loomult lõunapoolsema levikuga. Eesti klimaatilised tingimused ning teiste liikide konkurents on inimasulatest väljas talle liialt karmid.

Koduhiir on tuntud oma iseloomuliku uriini ja muskusnäärmete eritise leha poolest. Selline hiirelehk on teinekord haistetav uksest sisse astudses majas, mille hiired on asustanud. Koduhiir tegutseb valdavalt öösel ning väldib eredalt valgustatud kohti. Kes on elanud koos hiirtega, teab, kuidas päeval vaikse maja seina vahelt kostab pärast öö saabumist usinat krõbistamist. Niimoodi võib olla raske uinuda.

Koduhiire peamiseks looduslikuks toiduobjektiks on seemned ja teised viljad. Seetõttu on koduhiir olnud märkimisväärne viljasalvede kahjur. Usun, et tänapäevastes viljasalvedes on võetud kasutusele piisavad meetmed hiirte eemale hoidmiseks. Kodudes ei ütle ta ära ka muust inimese juures saadavast toidust nagu liha, rasv, juust, kartulid, õunad jms. Proovib hammast ka seebi ja plastikust kausi serva peal ning läbipääsuks närib augu põrandaliistusse. Lisaks toidu ja vara rikkumisele on koduhiirt seostatud nakkushaiguste levikuga. On siiski leitud, et tõsiste nakkustega nagu katk on seotud eelkõige rotid, mitte koduhiir. Võimalik, et koduhiire ebameeldivad kaasnähud olid põhjuseks, miks samal ajal tema levila lääne poole laiemisega sai Mesopotaamias metskassist kodukass.

Leethiir

Leethiir on Eesti kõige arvukam imetaja. Meie piirkonna põline asukas, kes levis siia tõenäoliselt umbes 8 000 aastat tagasi. Tema lähemad sugulased on uruhiired, kellega ta sarnaneb suhteliselt ümara pea ja lühikese saba poolest. Erinevalt enamusest hiirtest on leethiir aktiivne kogu ööpäeva jooksul, tegutsedes ka päeva ajal, kuid peamine aktiivsusaeg on hämarikus.
Asustab peamiselt leht- ja segametsasid, kuid ka niite. Inimeste kodudesse satub harva. Pesa rajab maa alla urgu, mille vooderdab sambla ja heinaga. Sarnaselt koduhiirega kogub toiduvarusid. Ta on taimtoiduline, sööb pungi, puukoort, juuri, lehti, seemneid ja vilju. Ise on ta sagedaseks, vahel isegi peamiseks toiduobjektiks paljudele väikekiskjatele ja röövlindudele. Niisiis on tal tähtis roll looduses, olles võtmeliigiks ökosüsteemi elurikkusele.

Leethiirega seotud ohtudest tasub mainida, et liik kannab Puumala hantaviirust, mis põhjustab inimesel hemorraagilist palavikku. Samuti on kõrge arvukuse korral peetud teda metsakahjuriks, kuna närib noorte puude võrseid ja juuri. Viimast saab majandusliku kahjuga seostada siiski vaid erakordselt kõrge arvukuse korral. Kuna liigil on palju looduslikke vaenlasi, siis Eesti oludes on selliste populatsiooni puhangute tõenäosus väga madal. Küll aga tasub tähele panna, et läbi selle seose on ka röövloomadel ja -lindudel oma tähtsus ka puidu tootmisele suunitletud metsamajanduses.

Sarnasused ja erinevused

Kuigi koduhiir ja leethiir on suuruselt üsna sarnased on välimuse poolest neil vahet teha lihtne. Koduhiir on pika saba, suurte kõrvade ja terava koonuga, leethiir on lühikese saba, väikeste kõrvade ja tömbi koonuga. Vabalt elavate koduhiirte selg, küljed ja pea on enamasti hallid, vahel kollaka või pruunika varjundiga. Leethiir on iseloomuliku punakaspruuni, pigem tumedapoolse, selja, külgede ja peaga. Kõhupoolelt on mõlemad liigid helehallid või -kollased.

Ka laborihiir on päritolult koduhiir. Laborihiirte värvus võib olla valge, must, pruun, laiguline või midagi muud. Kui koduhiir on paljukasutatud katseloomaks meditsiinisuunitlusega teaduslaborites, siis leethiir on mudelorganismiks mitmetes ökoloogilistes uuringutes.

Kuigi tegu on Eesti kõige tavalisemate metsloomadega, üks metsas, teine kodus, siis nende liikide omavahelisest seosest midagi teada ei ole. Hoolimata sellest tasub neid mõlemat meeles pidada. Koos nendega elab Eesti looduses kokku umbes 20 liiki hiire moodi loomi (nahkhiiri arvestamata). Võrdlus kodu- ja leethiirega võiks olla hea pidepunkt nende tundma õppimiseks.

Väike juhis

Lihnte juhis neile, kes tundmatut hiirt kohtavad oleks järgmine. Kui see juhtub toas, on tegemist väga tõenäoliselt koduhiirega. Kui kohtumispaik on õues, majadest eemal, on ligi pooltel juhtudel tegemist leethiirega. Ülejäänud juhtudel on tegu enamasti kaelushiire, juttselg-hiire või niidu-uruhiirega. Nagu öeldud, võib Eesti loodusest leida mitukümmend liiki hiiri. Kui tunned nüüd, et hiired on põnevad, siis otsi välja mõni hea raamat, kust rohkem avastada ning võta uue aasta eesmärgiks leida sõber, kes loomi ja loodust hästi tunneb.

Kui kohtasid hiirt kodus, siis tuleb nentida, et hiirtega ühe katuse all elamine ei ole hea mõte. Tagajärjeks võib olla rikutud toit, kahjustatud vara ning halvemal juhul nakkushaigused, mis hiirtega levivad. Kui tunned, et hoolid loomadest ja sinu käsi ei tõuse neile liiga tegema, hangi eluspüügilõks, meelita hiir lõksu ja vii kodust kaugele. Vabasta loom ja looda, et ta leiab endale parema koha, kus elada. Kuna koduhiir on loomult teraviljatoiduline, siis vali söödaks leivakuubik, mitte juustuviil. Kui leiad, et Eesti karmi loodusega kohastumata seltsingulise looma vabastamine külmal ajal kohas, kus liigikaaslasi pole on halvem variant, tuleb valida tavapärane hiirte, kui kahjurite tõrjumise meetod. Igal juhul pea meeles, et hiirtega toimetades on korralik kätepesu asjakohane.

Lõpetuseks

Isegi juhtudel, kui mõni hiir paistab vahel kahjurina on tegu hästi oluliste ja põnevate loomadega, kelle kadumine loodusest võiks kaasa tuua veelgi suurema kahju. Ju nemadki toimetavad omi väikeseid tegusid ning elavad parimat lootes siinsamas suures maailmas. Loodust tasub hoida ka siis, kui see teinekord võõras, tüütu või ohtlik tundub.

Soovin siinkohal omalt poolt kõigile avastusterohket ja sõbralikku uut aastat!