Sinisavi kärsad ehk lugusid rajakaamera loomadest 2

Ants kirjutab:

“Metssiga on tark ja pelglik loom, keda metsas ringiuitaja sageli näost-kärssa ei kohta. Pigem hakkavad silma metssea tegevusjäljed- ülestuhnitud maa-alad iseloomulike väljaheidetega ja tugevalt sissetallatud metsarajad ning mõnikord võib tunda iseäralikku sea lõhna. Metsseal on ülitundlik kärss ja kui tuul toob lõhnamolekulid soodsast suunast, siis on kärssninad ammu ümbruskonnast kadunud kui inimene ennast pildile ilmutab. Niisiis on metssigade otsest tegutsemist looduses keeruline jälgida, kuid ärgem heitkem meelt, sest appi tulevad rajakaamerad. Filmitud loo peategelased elavad Letipea metsades ning nende territooriumi läbib oja, kus kohati paljandub nii oja põhjas kui ka kallastel sinisavi. Sinisavi on tõeline metssea magnet, mis neid eriti suviti ligi meelitab. Savimask ei niisuta, värskenda, noorenda mitte ainult inimese nahka, vaid samuti metssea karvkatet. Kui inimesele on mõeldud karvkatte ja naha hoolitsemiseks 101+ toodet, siis aitab metsseal karvkatet puhastada mitmetest ektoparasiitidest (putukatest parmud, sääsed, kihulased, põdrakärbsed ja nugilestalistest puugid) just korralik mudavann. Peale selle aitavad savimineraalid omnivoorist metsseal siduda kahjulikke ühendeid (nt taimedega sissesöödud toksiinid) ja loomulikult viib palaval suvepäeval tehtud kümblus jahedaveelises ojas kehatemperatuuri madalamaks.

Esimest korda sidusin rajakaamera ühe kaldaäärse puutüüka külge mõnikümmend sentimeetrit maapinnast ülespoole. Kaamera sai suunatud savisele oja põhjale, mis kipub suvisel madalveeperioodil üsna kokku kuivama. Kuid metssiga näib taolise vooluhulgaga rahul olevat ja võib-olla mõjub rahustav veevulin talle peibutavaltki. Ei lähegi palju aega mööda, kui hakkavad laekuma esimesed pildid. Alguses on pildile jäänud põdra jalad ja pea, seejärel longib mööda kuivanud oja serva metskits ülesvoolu ja mõne aja pärast järgneb talle reinuvader. Tundub, et loomadele meeldib suviti sama vähe üle pea kasvanud võsas liikuda kui minulegi. Öösel on pildile ilmunud aga metssiga, kes rahulikult mülkasse pikali püherdama heidab. Peagi saan aru, et võttenurka tuleks muuta, sest tahaks jäädvustada kogu kooslust (sinisavi, oja, taimed kallastel ja savis müttavad sead), kus metssead elutsevad. Peagi õnnestubki filmida metssigade käitumist saviaugus päevasel ajal. Kaks kulti, arvatavasti üheealised, on sattunud rajakaamera ette ning on näha, et üks tahab olla alfa-isane, tõrjudes kärsahoopidega teist isendit parimaid palasid saamast. Teine isend on märksa rahulikum, lubades ennast soliidselt nügida ja müksata. Saviaugus toimetatakse reeglina mõned minutid ning seejärel lahkutakse taas laantesse. Vahepeal paigutan ühe rajakaamera filmima raba serva liivikule, kus taustaks noored männid. Peagi saan video, milles metssiga pöörleb mitu korda ümber oma telje- kas tõesti suurest rõõmust! Seekord mitte, lähemal vaatlemisel on näha, et kult märgistab uriiniga maapinda, ning et lõhna levikut suurendada, kappab selle jalgade abil laiemale pindalale. Fenomenaalne, pole kunagi sellist metssea käitumist näinud. Silme ette kangastuvad hoopis Aafrika savanni veekogudes rivaalitsevad jõehobud, kelle saba propellerina talitledes väljaheited enda ümber paiskab kuulutamaks territooriumi endale ainuomaseks.

Tänavune talv oli Letipea metssigadele ränk katsumus, sest alale jõudis nakkav seakatk. Sain kaadreid seitsme pealisest karjast, kes kaamera ees songisid. Peatselt lendasid puude kohal rongad ja merikotkad, sest neli siga olid katku surnud. Vaatepilt oli kurb, aga huvitav oli asjaolu, et ehkki neli siga olid surnud ühel ajal, siis viibisid läheduses kaks ellujäänud kesikut. Mind nähes hüppas üks neist tulistjalu püsti ja pures korraks surnud suguvenda justkui raputades kaaslast põgenemise märguandeks. Näib, et ühe metssea karja vahel on tugevamad sidemed kui esmapilgul tundub. Aga miks polnud kaks siga SAKi haigestunud? Võimalik, et neil esines mingit tüüpi immuunsus. Kui see on võimalik, siis võib tulevikus Eestis elada metssea populatsioon, kes on SAKile resistentne. Kui paljud metssead enne veel seakatku surevad, seda ei tea hetkel keegi.”

***

Kes on Ants?

Olen erialalt õppinud bioloogiks, aga kitsamalt spetsialiseerunud zooloogiale.

Ants, kust sai alguse huvi looduse ja filmimise vastu?

Arvan, et huvi tärkamisel looduse vastu lasub osa vastutusest geenidel, sest vanavanaisa oli metsavaht. Teisalt lasub osa süüst keskkonnas, milles ülesse kasvasin- maja taga voolas Kunda jõgi ja mereni oli pool kilomeetrit. Ajapikku olen mõistma hakanud, et ehk andis ka omapoolse tõuke Kunda kui tööstuslinn – kuidas ikkagi tagada nõnda tootmist rõhutavas keskkonnas jätkusuutlikkus ja elupaik teistele elusorganismidele? Tulles filmimise juurde, siis olen ülesse kasvanud loodusfilmidega, kusagil 9-10-aastaselt sain näppude vahele lihtsakoelise seebikarbi, kuhu sai filmi pimedas toas sisse pandud ja õue pildistama mindud. Hiljem sain isalt kingituseks Pentaxi peegelkaamera, kuni hakkasin uurima erinevate rajakaamerate omadusi.

Kuidas Sa tunned niivõrd hästi loodust ja oskad edu tagavalt rajakaameraid paigutada?

Kindlasti on kaasa aidanud looduse tundmisele ja paremale mõistmisele õpingud Tartu Ülikoolis, kõigepealt bakalaureuse astmes ökoloogia ja hiljem magistris bioloogia õppekaval. Ühelt poolt andsid õpingud laiamastaapse aluspõhja, mismoodi looduses fundamentaalsed protsessid toimuvad ja kes selles meeletus elu virvarris osalevad. Muidugi aitab kõrgharidus kaasa alates analüütilisest mõtlemisest, süübimisvõimest kuni rasketest tekstidest arusaamiseni välja. Ühtlasi tuleb mõista ja näha laia pilti, kuid tuleb säilitada omadus laskuda detailidesse. Filmimise asukoha valikul on samamoodi – esmalt vaatad biotoopi ja seejärel hakkad otsima elu jälgi, muidugi peab natuke õnne ka olema. Näiteks, kui meil on tegemist võimsa laanemetsaga, siis tasub jälgida, kas läheduses on kuusemurdu, kus võiks varjatult tegutseda ilves. Lisaks tasub jälgida biotoopide ülemineku alasid: näiteks kui rand läheb üle metsaks, siis tasub uurida, kas läheduses on mõni liivane plats, mis pakuks varju metskitse talledele. Tasub uurida vanemate puutüvede koort või ümberkukkunud puid, mis ühendavad kahte kallast, kus all voolab jõgi. Kui neil pole märgata samblaid ja samblikke, siis võibki eeldada, et siin tegutsevad loomad.