Olen üles kasvanud Kunda linnas Lontovas, kus jõgi vuliseb kohe sauna taga, mereni on jalaga visata viis minutit ning metski pole kaugel.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli kindel siht minna õppima Tartu Ülikooli ökoloogiat ja elustiku kaitset veendumusega, et ehk õnnestub kunagi kodulinna võrdlemisi suurt ökoloogilist jalajälge vähendada. Õpingud viisid mind aga parasiitide mitmekesisesse maailma. Kõigepealt tegin bakalaureusetöö kärntõve tekitaja (süüdiklest) spetsialiseerumisest peremeesorganismidele. Magistris aga hakkasin uurima linnakoertega levivaid ohtlikke siseparasiite. Seejärel astusin doktorantuuri ja nüüd uuringi lemmikloomadega levivaid siseparasiite, kes võivad ohtu kujutada ka inimesele.
Kui nüüd jälle laiemalt parasiitide maailma vaadata, siis jätkub selles valdkonnas uurimist terveks igavikuks- nii suurepäraselt lai ja põnev on see parasiitide fauna. Teadusmaailmas tegutsemine vajab kindlasti süvenemisoskust, kuid teisalt peab oskama oma uurimisvaldkonda ka n-ö oma vanaemale tutvustada nii, et ta sellest hea ettekujutuse saaks. Seega ongi oluline, et teadlaste töötulemused ei jääks ainult teadusajakirja vahele, vaid jõuaks läbi populariseerimise portaalide veel poliitikute, ametnike ja teiste otsustajateni või laiemale üldsusele lugemiseks.