Sada või tuhat jalga

Vahetevahel võib leida palkide vahelt, puutüvedelt või seinalt, kivide alt ja lehekõdust väikesi jalgadega “ussikesi” – sadajalgseid ja tuhatjalgseid. Lihtsalt pilku peale heites võivad nad paista sarnased, kuid tegelikult on mõlemaid juba Eestiski mitukümmend liiki. Prantuse Gujaanas võib kohata kolme suurt ja silmapaistvat hulkjalgset, kelle pikkus küündib üle paarikümne sentimeetri ja vihmaperioodi puhul on nad oma peiduurgastest välja roninud.

Neist kõige rohkem jalgu on ümmargusel tuhatjalgsel Spirobolida, ta on umbes sõrme jämedune ja paarkümmend sentimeetrit pikk. Olgu ta nii pikk kui tahes, päris tuhandet jalga ei ole ühelgi, see on vaid esmamulje ja rahvapärane nimetus. Et mitmekümne jalapaariga toime tulla, liiguvad nende jalad hämmastavalt rütmiliselt, mis jätab liikumisel lainetava mulje. Jalgu tõstes liigub kehapikkuse kohta ligi 5-6 „lainet“ ning nad tõstavad jalgu sümmeetriliselt ehk paremat ja vasakut jalga korraga.

Spirobolida esindajad on taimtoidulised, näiteks võib neile pakkuda värskeid puu- ja köögivilju, mõnikord lepivad nad ka täiesti tavalise saiaga (mis on pisut kummaline).

Tavaliselt kohtab niisuguseid tuhatjalgseid puutüvedel, kord oli üks neist roninud üksiku kuivanud puumoodustise otsa, mis tüvest ulatus nelja-viie meetri kõrgusele ja rippus sealt täpselt inimnäo kõrgusele alla, puutumata ühtki teist objekti. Tuhatjalgne kiikus selle rippuva oksa tipus.

Oma arvukate peenikeste jalgadega suudab ta seisupinnast hämmastavalt tugevasti kinni hoida, tema lahtirebimiseks tuleb päris tugevasti sikutada. Siiski, kui tuhatjalgset häirida, tõmbab ta ennast kerra nagu kringel – täpselt samuti nagu tema väikesed sugulased. Samas, kui ta ennast ohustatuna tunneb, eritab tuhatjalgne jalgade lähedalt näärmetest pruunikat vedelikku. Nahale sattudes tekitab eritis sinna sinaka pleki, mis alguses on oranž, seejärel värvub üha punakamaks, lillaks ning päeva lõpuks näivad sõrmed mustjana. Plekid nahal võivad ennast mitu nädalat meenutada, kuni ükskord lõpuks ikka maha kuluvad.

Scolopendra on üks sajajalgsetest, kes on joonlauapikkune ja tema lamejas keha on ligi sentimeetri laiune. Prantsuse Gujaanas elava liigi Scolopendra viridicornis jalad olen ma ükshaaval üle lugenud ja neid on nelikümmend, see arv võib paari võrra kõikuda, aga igal juhul, kui ta kehaga usjalt vänderdades väledalt üle põranda jookseb, on kuulda tema kiiret jalgade klõbinat, nagu keegi trummeldaks küüntega laua peal.

Neile meeldivad niisked ja varjupakkuvad pugerikud. Majapidamises olen Scolopendrat kohanud näiteks oma arvutiümbrises. Hakkasin masinat kotti toppima, aga see ei mahtunud. Valguse käes sisse piiludes nägin kotis Scolopendrat. Et looma vaimustunud putukaturisti jaoks hoida, sulgesin ta kotti. Mõne aja pärast olid kaks koti nurka tugevasti sisse sikutatud, ma kujutan ette, et selleks on vaja üpris tugevat jõudu. Pärast, kui koti avasin, nägin, kuidas vooder oli hukatuslikult mitmest kohast läbi näritud. Seekord ei olnud tal piisavalt püsivust, et ennast päris vabadusse närida, aga mõne augu juures tõepoolest enam palju ei puudunud.

Skolopendra kaitseb end ja püüab saaki sabaosas asuvate jätketega ja kättesaadud saagi imeb ta justkui ämbliku kombel tühjaks. Ta on röövtoiduline ning tema toidulauale kuuluvad erinevad putukad. Samas olen ma näinud üht pisikest Scolopendrat (ilmselt noor isend) saiapuru vitsutamas.

Kord panin matkasaabast jalga. Koputasin enne jalanõud tugevasti läbi, aga ikka põrkasid mu varbad saapas Scolopendraga kokku. Õnneks salvata ta mind ei jõudnud. Scolopendra viridicornis on mürgine, tema salvamist peetakse väga valusaks ning mürk põhjustab ulatuslikku paistetust, harvem pinnapealset nekroosi, samuti peapööritust, peavalu ja iiveldust. Viimased sümptomid mööduvad aga mõne tunni jooksul.

Tore tegelane on ka Scutigera coleoptrata, kes vannitoa seinal joostes näeb välja nagu pusa. Tema pikad ja arvukad jalad jätavad tast väga koheva mulje. Selle nõtke sajajalgse liikumine on väle ja sujuv nagu ta ei tõstaks üldse jalgu. Scutigera vajab niisket keskkonda ning ka tema on röövtoiduline, püüab hea meelega väiksemaid selgrootuid, näiteks ämblikke, prussakaid ja sipelgaid.