Leian, et teadlane peab tegelema lisaks teadustööle ka populariseerimise ja õpetamisega, sest paljud muutused maailmas on saanud teoks mitte tänu konkreetsele teadusavastusele, vaid selle õige levitamise, teaduskommunikatsiooni, tulemusena. Nii jõudis avalikkuse teadvusesse keskkonnamürkide ja pestitsiidide ohtlikkus suuresti tänu Rachel Carsoni raamatule “Hääletu kevad” ning kui palju on neid praeguseid loodusteadlasi, kes said tõuke selle eriala valimisel Gerald Durrelli raamatutest või National Geographicu loodusfilmidest.
Seetõttu olengi olnud aktiivne mitmel rindel:
Teaduses: kaitsesin dokorikraadi Tartu Ülikoolis, uurides keskkonnareostuse mõju kalade füsioloogiale; olen töötanud Eesti Maaülikoolis uurides naftareostuseid ja toksilisi aineid meres, teinud kaladega käitumiskatseid ning vaadanud põlevkivitööstuse mõju neile. Hetkel olen ökotoksikoloogia teadur nii Tartu Ülikoolis kui Eesti Maaülikoolis.
Õpetamises: loen Tartu Ülikoolis loengukursust “Loomade ökotoksikoloogia” ning loen külalisloenguid mitmetes ainetes nii Tartu Ülikoolis kui Eesti Maaülikoolis. Külastan palju ka üldhariduskoole, kus tutvustan lastele teadlase ametit ja loodusteaduseid.
Populariseerimises: olen töötanud üle 10 aasta Eesti Televisiooni keskkonnasaate “Osoon” autori ja saatejuhina, toimetanud teadussaadet “Uudishimu tippkeskus”, kirjutanud teaduse püsirubriiki ajakirjas “Kalastaja” ja sadu artikleid ERR Novaatori teadusportaalis, osalenud aastaid kaas-saatejuhina Raadio 2 teadussaate “Puust ja punaseks” loodusteemade kommenteerimisel ning teinud kümneid kaastöid teistele väljaannetele (mh National Geographic). Olin copywriter palju tunnustust leidnud loodusteaduste turundusvideole koos Genkaga: https://www.youtube.com/watch?v=mpoRvqXG4aE
Teaduskommunikatsioonis: lisaks populariseerimisele on oluline, et oskaja inimene oskab ja aitab vahendada infot teadlaste ja meedia, teadlaste ja ministeeriumi, teadlaste ja ettevõtete vahel. Tegelesin pikaajaliselt Tartu Ülikooli teaduskommunikatsiooni koordineerimisega.
Teaduspoliitikas: töötasin kolm aastat Haridus- ja Teadusministeeriumis teadusnõuniku ja programmijuhina; hoian ministeeriumiga senimaani sidet ning osalen SA Eesti Teadusagentuuri töörühmades.